neljapäev, 24. aprill 2014

Keava pullioksjon – kas klaas on pooltühi või pooltäis ...


Kes meist ei teaks Keava „pullijaama“, nii nagu rahvasuu seda ikka kipub nimetama. Aprillikuu 16.-ndal päeval kogunes siia ligikaudu 40 inimest, et anda avalöök traditsioonile lihapullide oksjonite pidamiseks Keavas. Sellise mõtte võis ETKÜ juhi Tanel Bulitko sõnavõtust igatahes välja lugeda. Ja väga hea, seda on ETKÜ-lt juba kaua oodatud. Nüüd sai idee oksjonikeskusest uue lauda toel ka ellu viidud. Loodame, et jätkusuutlikult.


Oksjonile pandi seekord 16 noorpulli, kellest 4 aberdiini, 4 akviteeni, üks hereford ja kõige arvukamana 7 limusiini. Enamik loomi olid pärit Taanist, üks akviteen Rootsist ja üks Eesti päritolu limusiin. Oksjonil müüdi ära 8 looma: 2 Ab, 1 Ba, Hf ja 4 Li. Kõik loomad  müüdi alghinnaga ning ühegi looma osas ei tekkinud võistupakkumist. Meie endi poolt sügisel Taanist valitud loomadest müüdi seega: kolmest akviteenist vaid üks, kuuest limusiinist, aga kokku neli. Tegelikult peame järgmisel korral pullide impordi korraldamisel juba tõsiselt põlvnemisi analüüsima. Eelneva kahe aasta jooksul on teatud pulli järglastega Eesti veidi ... "üle ujutatud" ...

Võiksime ehk endilt siiski küsida, mis on juhtunud, et väga heal tasemel loomadest suudeti müüa vaid pooled. Seda ajal kui pullihuvi peaks just kõige suurem olema. Kas karjakasvatajad ei leidnud aega ootamatult kiiresti saabunud kevadtöödelt hetke eemal viibida? Või ei nähta vajadust oma karja aretusväärtuste tõstmisel?

Vastuse võib ehk kokku võtta ühe sõnaga - ettevaatlikkus. Lihaloomade turg on pärast „Türgi pidu“ teinud vähikäiku: hinnad on olulisel määral langenud ning loomade turustamise võimalused ahenenud.  Kui siia lisada veel perspektiiv vähenevatest toetustest, saamegi kokku olukorra, mis teeb iga lihaveisekasvataja kõiksuguste investeeringute võtmes äärmiselt ettevaatlikuks. Eriti teeb meelehärmi, et loobuda tahetakse ainsast, vaid lihaveisekasvatuse sektorile suunatud toetusest – ammlehmatoetusest. See võtab riigilt järgmisel eelarveperioodil ainsa otsese võimaluse sektori tulusid mingilgi määral operatiivselt reguleerida.
 
Igasugustel kriisidel on aga alati ka positiivseid järelmeid, mille olemus ja mõjujõud sõltuvad eelkõige asjaosalistest endist. Kuigi meil puudub arvestatav poliitiline väljund  toetuste poliitika suunamiseks, saame me siiski palju teha selleks, et olla edaspidi turul tugevamad. Igaüks saab alustada sellest, et püüelda realiseeritavate loomade osas rohkem turu ootustele vastava tulemi poole – see suurendab päris kindlasti võimalusi müüa, hind on juba eraldi teema. Peame ka aru saama sellest, et hinnad turul ei muutu aasta-aastalt mitte kõrgemaks, vaid hakkavad tulevikus järjest enam üles-alla kõikuma – me hakkame reaalselt saama osaks Euroopa turust. Mis omakorda rõhutab veelgi vajadust jälgida oma tootmise korraldamisel turu nõudlust erinevates näitajates, olgu selleks kaalu, vanuse, rümbakvaliteedi ja muud näitajad.

Seega, klaas on kindlasti pooltäis, öeldagu mistahes ... ning on märke, et kaugel pole ka aeg kui „päike ennast pilve tagant jälle näitama hakkab“ ... lihaveisekasvatus Eestis on tulnud, et jääda.

Kes tunneb, et uue tõupulli soetus on siiski vaja ette võtta, pöörduge veel saadaolevate loomade osas Tõuloomakasvatajate Ühistu poole. Ehk leiate lahenduse.
Või minge hoopis Maamessil 25.aprillil toimuvale oksjonile. Ja kellel seiklushimu, minge Soome - 26.aprillil on Alavieskas müügis väga korralik rivi limusiinipulle.