Kes meist ei
teaks Keava „pullijaama“, nii nagu rahvasuu seda ikka kipub nimetama.
Aprillikuu 16.-ndal päeval kogunes siia ligikaudu 40 inimest, et anda avalöök
traditsioonile lihapullide oksjonite pidamiseks
Keavas. Sellise mõtte võis ETKÜ juhi Tanel Bulitko sõnavõtust igatahes välja
lugeda. Ja väga hea, seda on ETKÜ-lt juba kaua oodatud. Nüüd sai idee
oksjonikeskusest uue lauda toel ka ellu viidud. Loodame, et jätkusuutlikult.
Oksjonile pandi
seekord 16 noorpulli, kellest 4 aberdiini, 4 akviteeni, üks hereford ja kõige
arvukamana 7 limusiini. Enamik loomi olid pärit Taanist, üks akviteen Rootsist
ja üks Eesti päritolu limusiin. Oksjonil müüdi ära 8 looma: 2 Ab, 1 Ba, Hf ja 4
Li. Kõik loomad müüdi alghinnaga ning ühegi looma osas ei tekkinud võistupakkumist. Meie endi poolt sügisel Taanist valitud loomadest müüdi seega: kolmest akviteenist vaid üks, kuuest limusiinist, aga kokku neli. Tegelikult peame järgmisel korral pullide impordi korraldamisel juba tõsiselt põlvnemisi analüüsima. Eelneva kahe aasta jooksul on teatud pulli järglastega Eesti veidi ... "üle ujutatud" ...
Võiksime ehk
endilt siiski küsida, mis on juhtunud, et väga heal tasemel loomadest suudeti müüa vaid
pooled. Seda ajal kui pullihuvi peaks just kõige suurem olema. Kas
karjakasvatajad ei leidnud aega ootamatult kiiresti saabunud kevadtöödelt hetke
eemal viibida? Või ei nähta vajadust oma karja aretusväärtuste tõstmisel?
Vastuse võib ehk
kokku võtta ühe sõnaga - ettevaatlikkus. Lihaloomade turg on pärast „Türgi
pidu“ teinud vähikäiku: hinnad on olulisel määral langenud ning loomade
turustamise võimalused ahenenud. Kui siia lisada veel perspektiiv
vähenevatest toetustest, saamegi kokku olukorra, mis teeb iga
lihaveisekasvataja kõiksuguste investeeringute võtmes äärmiselt ettevaatlikuks.
Eriti teeb meelehärmi, et loobuda tahetakse ainsast, vaid lihaveisekasvatuse sektorile
suunatud toetusest – ammlehmatoetusest. See võtab riigilt järgmisel
eelarveperioodil ainsa otsese võimaluse sektori tulusid mingilgi määral
operatiivselt reguleerida.
Igasugustel
kriisidel on aga alati ka positiivseid järelmeid, mille olemus ja mõjujõud
sõltuvad eelkõige asjaosalistest endist. Kuigi meil puudub arvestatav
poliitiline väljund toetuste poliitika suunamiseks, saame me siiski palju
teha selleks, et olla edaspidi turul tugevamad. Igaüks saab alustada sellest,
et püüelda realiseeritavate loomade osas rohkem turu ootustele vastava tulemi
poole – see suurendab päris kindlasti võimalusi müüa, hind on juba eraldi
teema. Peame ka aru saama sellest, et hinnad turul ei muutu aasta-aastalt mitte
kõrgemaks, vaid hakkavad tulevikus järjest enam üles-alla kõikuma – me hakkame
reaalselt saama osaks Euroopa turust. Mis omakorda rõhutab veelgi vajadust
jälgida oma tootmise korraldamisel turu nõudlust erinevates näitajates, olgu
selleks kaalu, vanuse, rümbakvaliteedi ja muud näitajad.
Seega, klaas on
kindlasti pooltäis, öeldagu mistahes ... ning on märke, et kaugel pole ka aeg
kui „päike ennast pilve tagant jälle näitama hakkab“ ... lihaveisekasvatus
Eestis on tulnud, et jääda.
Kes tunneb, et
uue tõupulli soetus on siiski vaja ette võtta, pöörduge veel saadaolevate
loomade osas Tõuloomakasvatajate Ühistu poole. Ehk leiate lahenduse.
Või minge hoopis
Maamessil 25.aprillil toimuvale oksjonile. Ja kellel seiklushimu, minge Soome - 26.aprillil on Alavieskas müügis väga korralik rivi limusiinipulle.
